Tegurid vaimupuude määramisel

Vaimupuue on eluaegne seisund, mis on kaasasündinud, raske haiguse või trauma tagajärjel tekkinud ning seda ei saa ravida. Piiratud on sellised võimed nagu tunnetus, kõne, motoorika ja sotsiaalsed võimed. Vaimupuue tuleb esile enne 18. eluaastat.
Vaimupuude puhul on tegemist:
1. Esmase, primaarse kahjustusega (ajukahjustus)
2. Sekundaarsete kahjustustega, mis tekivad oskamatust kohtlemisest, sotsiaalsest ja füüsilisest hooletussejätmisest, vaesunud suhtlemisest, arendamise puudulikkusest, düspedagoogiast, stigmatiseerimisest, nõrgast motoorikast, liitpuude olemasolust.


Vaimupuuet esineb umbes 2,4 % elanikkonnast. 85% vaimupuude juhtudest on kerge astme vaimupuudeinimesed, 10% mõõduka astme, 3-4% raske ja 1-2% sügava astme vaimupuudega.
Tähtsad tegurid vaimupuude määramisel on: eeldused, keskkond ja tegevusvõime.


Eeldused - näitavad neid omadusi, mille abil indiviidil on võimalik ühiskonnas tegutseda:

• sensomotoorsed eeldused - aistingute, tajude vastuvõtmine; juhitud liigutused, lihasjõud;
• kognitiivsed eeldused - info töötlemine, õpivõime;
• psühhosotsiaalsed eeldused - oskused, mida vajatakse suhetes teiste inimestega.

Vaimupuue ei näita kogu arukuse puudumist, vaid teatud tüüpi intelligentsuse piiratust. Intelligentsus on see, mis lubab meil edukalt kohaneda olukordades.
Praktiline intelligentsus näitab võimet hoolitseda enda eest ja enesega igapäevaselt toime tulla.
Sotsiaalne intelligentsus näitab indiviidi võimet mõista sotsiaalseid ootusi ja analüüsida nende põhjal, kuidas sotsiaalsetes olukordades toimida.
Üldintelligentsus on seotud õpivõimega, akadeemilise võimekusega. Üldintelligentsust mõõdetakse standardiseeritud testide abil, tulemusi võrreldakse teiste samavanuste inimeste testitulemustega (IQ). IQ alla 70 punkti loetakse intellektipuudeks
Vaimse alaarengu hindamine peab põhinema võimete globaalsel hindamisel, mitte tuginema ainult mõne üksiku psüühikavaldkonna või oskuse taseme hinnangule (RHK-10/5)

• Esitatud IQ tasemed on ette nähtud kui orienteerivad ja neid ei tule kasutada jäigalt eri kultuurisituatsioonidest tulenenud probleemide hindamisel.
• Vaimse alaarengu kategooriad kujutavad endast antud häire tinglikku jaotust ega ole defineeritavad absoluutse täpsusega.
• IQ tuleb määrata, lähtudes standardiseeritud ja individuaalselt sooritatud intelligentsustestidest, milles on arvestatud isiku taset, adaptiivset käitumist, kohalikke kultuurinorme ja spetsiifilisi lisapuudeid, nagu kõneprobleemid, kuulmiskahjustus jm.

Keskkond
Vaimupuudest arusaamine eeldab nende keskkonnasuhete mõistmist, kus vaimupuudeinimesed elavad, õpivad, töötavad ja suhtlevad teiste inimestega.
Sobiv ja toetav keskkond annab suuremaid võimalusi vaimupuudeinimese heaoluks

• Füüsiline keskkond - loodus ja arhitektuur, interjöör. Oluline on ligipääsetavus ja kättesaadavus.
• Sotsiaalne keskkond - sotsiaalne ruum, käitumismudelid, rollid.
• Kultuurikeskkond - sotsiaalsed normid, väärtused, ootused.

Tegevusvõime
Sisaldab füüsilisi ja psühhosotsiaalseid jõuvarusid. Inimene on vaimupuudega, kui teatud piirangud raskendavad tema toimetulekut igapäevases elus. Piirangute olemus sõltub keskkonna nõudmistest.

• Füüsiline tegevusvõime- inimese füüsiline suutlikkus.
• Sotsiaalne tegevusvõime - suhtlemisoskus, rollide täitmine.
• Psüühiline tegevusvõime - inimese psüühilised jõuvarud, mis võimaldavad toime tulla igapäevaelu ülesannetega.

Juhendaja, õpetaja, kasvataja ülesandeks on igakülgselt toetada vaimupuudeinimese tegevusvõimet, aktiveerida inimest, et parandada ja säilitada tema elukvaliteeti. Vaimupuudeinimesed vajavad eelkõige juhendamist, õpetamist ja motiveerimist erinevates eluvaldkondades.